Varangul asub kriiditsehh
Kas olete käinud Varangul? See on asundus meie rajooni edelaosas. Paide rajooni piirini ei jää sealt enam kuigi palju maad. Kui sõita Pikeverest Puhmu poole, hakkavad varsti paistma vasakut kätt asuvad Varangu allikad ja vana mõisapark. Seal on maja, kus mõnda aega elas Eduard Viiralt. Ilus on Varangu ümbruse loodus. Mitte aga sellest ei tule antud kirjatükis juttu. Varangule viis meid soov käia keemiakombinaadi «Orto» Varangu kriiditsehhis. Umbes pool kilomeetrit Varangu mõisast mõõda külavaheteed ida poole tuleb vana veski pais. Pärast seda algab raba, mis ulatub Kiltsi ning Ao ja Räitsvere küla alla välja. Raba ääres olevates hoonetes kriiditsehh asubki. Siin kaevatakse Eestis ühte paremat järvekriiti. Selle varud asuvad umbes 400 ha suurusel maa-alal. Millal leiti, et siinset kriiti tasub tööstuslikuks otstarbeks kaevata, ei olegi täpselt teada. Varangu kandi vanemad inimesed räägivad, et sakslased võtnud siit rabast juba Esimese maailmasõja ajal proove ja viinud Saksamaale. Võimalik, et nad oleksid midagi suurematki ette võtnud, kui neil poleks Eestist lahkuda tulnud. Võimalik, et kriiti kasutati siin juba mõisa ajal, sest seda tuli rabäärsetel põllutükkidel välja isegi kündmisel. Nii maapinna ligidal on ta. 1938. aastal tuli Pärnust Varangule mees, kelle nimi on Herman Eelmaa. Tema teab rääkida, et 1935.-1936. aastal võeti kogu Eestis pinnaseproove. Üks Maide-nimeline mees, kes riigimetsade valitsuses töötas, leidis, et siin saab midagi toekamat ette võtta. Raha tal aga polnud. Seepärast võttis ta endale kompanjoniks rahajõmmi, kelle nimi oli Kuma. 1937. aastal tehti ettevalmistusi ja järgmisel aastal avati väike ettevõte, kus sai tööd ka Herman Eelmaa. Algul olid 4-5 hooajatöölist ja töödejuhataja. Kogu töö käis labidaga. Kaevatud kriit pandi 30-40 sm paksuse kihina lavatsitele. Ja seal ta kuivas. Kui vihma hakkas sadama, pandi katted peale. Pärast kuivamist sõeluti kriit läbi ja veeti põhiliselt hobustega Kiltsi raudteejaama. Suve jooksul kaevati siis kriiti nii 150-160 tonni. Nüüd on sellest ajast möödas täpselt kolmkümmend aastat. Herman Eelmaa töötab aga veelgi Varangul. Praegu on ta remondilukksepp. «Halval ajal tulite,» arvas kriidltsehhi juhataja Alfons Reiljan. «Kriidikaevandamine ei ole veel alanud, käsil on seadmete remont. Väike ettevõte ja masinaid ning elektrimootoreid omajagu. Suvel tehakse tööd mitme vahetusega. Eks need seadmed seepärast puhkust ju kõpitsemist tahagi.»
Nõukogude korra ajal on Varangu kriiditsehh mitmesuguste nimetustega tarbijate kooperatiivide tööstuskombinaatidele kuulunud. 1957. aastal sai selle endale «Orto». Tollest ajast on siin nii mõndagi muutunud. Pandi püsti laohoone, vanas veskis said aga endale koha vaakuumfilter ja trummel, kus kriiti kuivatatakse. Kuidas siis kaltsiumkarbonaadi kaevandamine käib? Olgu juba kohe alguses öeldud, et musklirammu pole enam üldse tarvis. Rabast kaevab kriiti rööbastel liikuv lintkopp-ekskavaator, umbes niisugune, millega drenaaže kaevatakse. Lindilt läheb kriit vagonettidesse - veab need kohale mootorvedur. Sealt läheb kriit uuesti lindile, siis vaakuumfiltrisse ning trumlisse, edasi jälle lindile ja lattu, kus see traktori abil autodele tõstetakse. Milleks Varangu kriiti kasutatakse? Tahvlile kirjutamiseks see ei kõlba. Põhiliselt ikka loomasöödaks, valge värvi tegemiseks ja mõneks muuks otstarbeks. Paraku on aga asi nii, et loomasöödana põllumehed seda enam suurt tarvitada ei taha. Mullu kaevatud 3300 tonnist seisab umbes 700 praegugi veel laos. Alfons Reiljan arvab aga, et lõunapoolsed rajoonid peaksid kriiti rohkem vajama kui seni. Kõigele vaatamata on ta optimist ja ütleb, et mine tea, kus tänapäeva teaduse arengu juures veel kriiti vaja võib minna. «Orto» peamehaanik Toivo Pops, kes samuti sealmail oli, mainis, et edaspidi kavatseb «Orto» hakata tegema rohkem valget värvi.
Traktori abil tõstetakse kriit autole.
Rabast kaevab kriiti välja rööbastel liikuv lintkopp-ekska-vaator.
Punane Täht : EKP Rakvere Rajoonikomitee ja Rakvere Rajooni RSN häälekandja, nr. 60, 25 mai 1968