Sillamäe

Allikas: https://sillamae-muuseum.ee/

Linna ja tehase ajalugu

...18. novembri öö vastu 19. novembrit aastal 1700 juhtus olema tuuline ja sajune. Ületanud Sõtke jõe, rajasid üksteist tuhat rootsi sõdurit noore kuninga Karl XII juhtimisel oma laagri põllule, kus praegu laiub Sillamäe linn. Ise nimetasid soldatid laagrit "mudalaagriks" – kaugeltki mitte kõik ei saanud siin korralikult välja puhata, ja seda mitte ainult sügisöö rõskuse, vaid lakkamatu vihmasaju tõttu tekkinud tohutu hulga pori tõttu, mis kohati ulatus põlvini. Ka telke ei jätkunud kõigile, tunda andis toidupuudus. Kuid sõjaolud olid sellised ja 19. novembri hommikul liiguti edasi ida poole. Järgmisel päeval, 20. novembril 1700, võitsid needsamad sõdurid Peeter I juhitud vene vägesid Narva lahingus – venelaste ja rootslaste vahelise Põhjasõja esimeses tähtsas võitluses.
Kuid enne rootslasi läks läbi praeguse Sillamäe territooriumi ka üks vene väesalk. See oli kindral Boriss Šeremetjevi ratsavägi – saadetud Peeter I poolt Rakvere alla luurele. Väesalk naases kaotustega, kuna teel oli kokkupõrge rootslastega. Surma saanud sõdurid maeti Sõtke jõe idakaldale. Vanemad elanikud teavad rääkida, et see matmispaik leiti pärast Teist maailmasõda praeguse kultuurikeskuse kohalt Kesk tänaval, kust 18. sajandil läks tee Tallinnast (Revalist) Narva.
Tekkinud jõe ja tee ristumiskohas mitu sajandit tagasi (esmamainimine 1502) ja asudes Soome lahe kaldal ühe Eesti peamise maantee ääres, ei jäänud Sillamäe "ajaloo teelt" kõrvale ka järgnevatel aastatel. Nii asus Esimese maailmasõja ajal siit veidi ida pool Merikülas Vene Impeeriumi pealinna Petrogradi kaitseliini patarei. 1919. aastal Vabadussõjas maabus Sillamäe kõrval Udria rannal eesti-soome dessant, millel oli oluline osa kommunistlike vägede purustamisel Narvas. Siinsamas randus 1944. aasta talvel sakslaste tagalasse nõukogude meredessant, mille peaaegu kõik sõdurid langesid. Sama aasta suvel toimus Teise maailmasõja üks halastamatumaid lahinguid Sillamäe kõrval Sinimägedes. Teise maailmasõja ajaloos teatakse seda kohta Narva lahingute järgi.
Pärast sõdu oli Sillamäe, ilma liialdusteta, osaline kõige kõrgema taseme poliitikas ning teaduse ja tehnika olulisemates arengutes. Jutt on aatomitest – sõjas ja rahus. 1946. aastal hakati nõukogude aatompommi kiireimaks loomiseks siia Stalini ja Beria heakskiidul ehitama tehast, mis lõpetas uraanitootmise alles perestroika aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumisel 1990. aastatel. Kuid just selle kümne sõjajärgse aasta jooksul sai Sillamäest linn, millele linna staatus omistati 1957. aastal, üks nõukogude kuulsatest "salajastest ja suletud aatomilinnadest". Tänaseks on suletuse ajastu möödas. Suur intellektuaalne, tehniline ja kultuuriline potentsiaal – siia saadeti ju hästi ettevalmistatud kaadrid kogu Nõukogude Liidu territooriumilt – lasid Sillamäel üle elada suured muutused 1990. aastatel ja kujundada uus tulevik.
Tööstuse areng
1926. aastal oli Sillamäel ligi 100 elumaja, enamus nendest suvilad, kuid ka teistes elumajades oli kõigis lisaruumid suvitajatele. Harilik elanike arv linnas oli 600-700 ja suvitajaid oli enne Esimest maailmasõda 1500.
Kuid tööstuslik elukorraldus levis ka kuurortaladele. 1928. aastal rajas Eesti õlikonsortsium Rootsi kapitalile tuginedes Sillamäel põlevkivi töötlemise tehase. 1929. – 1935.  aastatel olid Rootsi kapitalil Sillamäel rasked ajad. Uus majandustõus algas 1935. aastal. Toodangu väljaveoks rajati sadam, mis alustas tööd 1936. aastal. Samuti rajati elektrijaam. Tehas ja elektrijaam hävisid Teise maailmasõja käigus, tehase sisseseaded viidi Uuralite taha. Hiljem õhati ka sadam.
Tolle aja keskkonnahoid ei olnud nii organiseeritud ja tehas reostas umbes 300 meetri raadiuses maa-ala enda ümber. Lisaks ohustasid maalilist loodust ka sadama kaudu veetavad õli ja määrdeained. See vähendas tollase Sillamäe kui kuurortasula väärtust – suvitajate arv 1920. – 1928. aastani vähenes 300-600.
Täna on Sillamäel tööstus elu- ja puhkerajoonidest eraldatud ning tööstuse planeerimisel, tehnoloogia kasutamisel ja tootmisel järgitakse keskkonnaohutuse nõudeid.

Polevkivikeemiatehase ajalugu. Näitus.

Aastatel 1923-1940 sai Vaivara valla majanduselus tippsündmuseks Türsamäe–Sillamäe põlevkiviõlitööstuse teke ja areng.

1927.–1929. a. ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja väike sadam. Aktsiaselts sai umbes miljon rootsi krooni kuus. Lõpptoodanguks oli põlevkiviõli, petrooleum ja vaik.

Majanduskriisi aastail peatati tootmine, kuid alustati taas 1935. aastal, kui põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa. 1938. aastal töötleti siin ööpäeva jooksul 500 tonni põlevkivi.

1940. aastal natsionaliseeritakse tehas nõukogude võimu poolt, Türsamäe tehas nimetatakse ümber V.Kingissepa nimeliseks põlevkiviutmistehaseks, mis hävis Teises maailmasõjas.

Sillamäe kui tööstuslinna areng ja ehituse ajalugu algab 1946. aastal. Sellel ajal töötas NSV Liit tuumarelva loomise kallal ning võeti vastu otsus luua siia Türsamäe tehase alusel suur diktüoneemakilda töötlemise metallurgia tehas, eesmärgiga saada uraanoksiidi.

Pärast Teist maailmasõda ehitati Sillamäele vangilaager 5000 vangile. Оsa vange ehitas hävinud põlevkivitehase varemetel tehase ja asula. Teine оsa töötas kahes kaevanduses põlevkivi tootmisel. Kaevandus nr 1 tegutses aktiivselt 1949. aastast kuni juunini 1952, see suleti lõplikult 1969. aastal. Kaevandus nr 2 ei saanudki valmis, kaevanduse käigud kanti maha 1957. aastal.

Algselt tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega, sellest uraanoksiidi tootmisega ning rikastamisega. 1948.a. juulis andis tehas välja esimese toote.

Ajavahemikus 1. jaanuar 1949 - 31. juuni 1952 kaevandati Sillamäe kaevandusest 2 405 000 tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036 %, s.t 63,3 t potentsiaalset metalli. Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki sisse vedama Tšehhist ja Saksamaalt, hiljem ka Ungarist. Selle tarbeks ehitati raudtee Vaivara raudteejaamast Sillamäe tehaseni. Tänu tootmise arendamisele ja tehase reorganiseerimisele moodustas Sillamäel toodetud uraanikogus üle 25% Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanitoodangust.

1960. aastast läks tehas lõplikult üle sisseveetud uraanimaagi töötlemisele, rajatakse uus tootmisharu – filtreerivate materjalide tootmine (1966. a., Lenini nim. preemia) ning on ehitatud respiraatorite tootmise kompleks «Lepestok».

70-80ndatel hakkas tehas tegelema haruldaste muldmetallide tootmisega. 1981. aastal autasustati Põlevkivikeemiatehas ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi korralduse alusel Tööpunalipu ordeniga. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989. a. Alates 1990-ndatest aastatest hakati tehases tootma põhiliselt nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide, mitmesuguste keemiliste ühendite kontsentraate jne. Alates 1946. kuni 1991. aastani oli Sillamäe suletud linn. Sissesõit ilma loata oli keelatud.

1997 a. toimub ettevõtte erastamine ning luuakse ettevõte SILMET Rare Metals, mis tegeleb haruldaste muldmetallide tootmisega. Samal aastal kantakse Eesti Vabariigi äriregistrisse sisse SILMET GRUPP'i tütarettevõte – aktsiaselts „Sillamäe Sadam“ aktsiakapitaliga 15 mln eesti krooni.

14. oktoobril 2004 alustati Sillamäel suure rahvusvahelise sadama ehitamist. AS Sillamäe Sadam nõukogu esimees on Tiit Vähi.

Alates 2011. aastast kuulub 90% ettevõtte AS Silmet aktsiatest USA kontsernile Molycorp, seoses sellega saab ettevõte ka uue nime – Molycorp Silmet.

2012. a. nimetas Eesti juhtiv majandusteemaline ajaleht Äripäev Molycorp Silmet ASi Eesti parimaks ettevõtteks.

Mineraaloogia ja paleontoloogia. Näitus.

Ammusest ajast on kivid köitnud inimeste tähelepanu. Iidsetest aegadest saadik on inimkond kividega tegelenud: nendest on ehitatud maju, valmistatud mitmesuguseid jahipidamisriistu ja tarbeesemeid. Kuid inimeste huvi kivide vastu pole kunagi olnud pelgalt praktiline – juba ennemuistsel ajal märkasid inimesed nende ilu. Ilutunne ei ole aga inimesele antud ilmaaegu – see avab uksed teadmiste juurde ning annab oskuse märgata looduse täiuslikkust, millest lähtudes, võivad inimesed omakorda ise luua ja nautida loomingut. Isegi teatud perioodi inimühiskonna arengus nimetatakse „nooremaks kiviajaks“ ehk neoliitikumiks, mil tehti kivist kirveid, nooleotsi, ränikivist, sardoonüksist ja obsidiaanist odasid.

Selles näitusesaalis on avatud kohalike ja Nõukogude Liidu territooriumilt pärit kivide ja mineraalide püsiekspositsioon. See on moodustatud erakollektsiooni põhjal. Siin võib teada saada, millest koosnevad ja kuidas moodustuvad settekivimid, aga näiteks ka tundma õppida karpide, molluskite, käsnade, käsijalgsete elu, kes elasid mere põhjas 450 miljonit aastat tagasi või tutvuda veel lisaks kividega, mis võivad paikneda elava inimese kehas.

Mineraaloogia ja paleontoloogia näitusel on eksponeeritud kohalikud mineraalid: põlevkivi, lubjakivi, graniit, kambriumisavi, püriit, markasiit, galeniit, kaltsiit, liivakivi, basalt, fosforiit, dolomiit. Sillamäe ajalugu on olnud tihedalt seotud diktüoneemakivimi (argilliidi) ümbertöötlemisega.

Näitusel on esindatud: korallid, karbid, pärlid, merevaik, marmor-oonüks, stalaktiidid, kaltsiidid ja teised mineraalid. Need on toodud Tjan-Šani, Kirgiisia, Kasahstani, Afganistani koobastest. Te võite kuulata ekskursioonijuhi haaravat jutustust koobaste salapärasest elust ja teada saada mitte ainult nendes moodustuvatest imepärastest kividest vaid ka mumio tekkest.

Siin on eksponeeritud kvartsi, päevakivi ja kunstlikult kasvatatud mineraalide suur valik. Te võite imetleda kuukivide, seeniidi, spektroliidi, tiigrisilma salapärast sädelust või hoida käes oma struktuuri poolest täiuslikku mäekristalli. Veel näete lihvitud sinist topaasi, saate teada „kuradisõrme“ - belemniidi raviomadustest, ahhaadi ja jaspise päritolust. Lisaks sellele kuulete lugusid ekspeditsioonidest Tjan-Šanile, Uraali, Siberisse ja Koola poolsaarele ning saate teada milline on horoskoobi järgi teie mineraal.

Kuid kõige tähtsam on see, et mineraale võib siin katsuda ja tunnetada.